Kas ma usun sisemaailma ja seda, et on võimalik kasvada läbi rõõmu?
Pool aastat Oslos on möödas. Mina kasvasin läbi valu, läbi noormehe, läbi alkoholi.
Ja ometigi pole mind miski rohkem elus edasi viinud kui kõik see mis juhtus Oslos
selle poole aasta vältel. Kõik juhtus selleks et jõuda oma kõrgeima Mina suunas. Nüüd tean,
selgelt, kui armsatad oma minevikku, siis sa vabaned sellest. Saan ise valida, kas ma keskendun rõõmule
või kurbusele. Kas ma aheldan teisi enda külge või lasen neil vabana tulla?
Olen viibinud nädala Eestis ja olen saanud endale aega hingata ja kõigele tagasi vaadata. Selgineda.
Kaineneda.
Eile rääkisin noormehega, meile mõlemale tundus, et olnu oli just kui illusioon, visioon, olematu aga ometigi, kumbki meist pole enam- see. Me ei ole need kaks kes kunagi otsustasid käest kinni võtta. Me ei ole enam olemuselt haprad ja olime teineteisele oma viletuses edasiviivad jõud.
Ülehomme sõidan Itaalia inspiratsiooni koguma. Ma ei tea kui kauaks, loodan folgiks tagasi olla, sest pole seal aastaid käinud.
Silly.
Teie Silly.
Ja see naine keda lõputult armastan ja kes mul öösiti külas käib.
