Kuidas tema minu ellu tuli...ja mind rõõmustas.

 Enne kohtumist...

ja siis natuke peale kohtumist, tuli ahjuroog ja siis
ta sai valmis.
Kõik need köögiviljad.

Ja siis tutvusime Airaga.
Väike aga suur. Ma luban! Teile.

Ja siis mängisid nemad mänge, mis minule hirmsal heal kombel küll meeldisid.
Ja seal nüüd nemad siis ongi. Kõik on täis armastust minu sees ja minu ümber.

Silly.

Oslo ja veelkord Oslo.

Põlvkondade vaheline erinevus.

Olen mitmeid kordi mõelnud, et kirjutan oma blogi siin ema keeles. Minu kodu keeles. Aga kuidas oleks siis nendega kes minu ema keelt ei mõista. Anniken, Oscar, Eirik? Ja kõik teised lähedased Skandinaaviast ja mujalt?
Vist tean vastust.
See siin on ainult minule endale. Et saaks selgeks. Mul  on vaja välja elada, ma elan kõik välja. Ja kuna teisi ei saa lõputult oma lugudega piinata, on veel üks valik- sahtlisse kirjutada.

Täna valmistas ema kartulisalatit. Kui maitsev. Kui hea. Kui tore, nii meeldiv, armastan ema tehtud salatit üle kõige. Söönuks saades lausus ema, et tule kaasa. Korra mõtlesin, et kuhu. Maale, vanaema juurde. Ja ma pean tunnistama, et ma ei ole seal aastaid käinud enam ei tule meeldegi millal see viimati oli. Norras olles lubasin endale tihti, et lähen külla. Tahan minna. Uksest välja minnes hakkasin endale oma valget kaabut pähe panema, proovisin õigemini. Ja siis otsustasin , et ei panegi teda pähe üldse...aga samal ajal jõudis ema mulle öelda, et ära pane mütsi pähe, et me lähme maale ja. Siis ma vihastasin, tulid meelde kõik need korrad kui mind on keelatud või mitte mõistetud sest olen kogaueg ''omamoodi'' või ''teistmoodi'', keelatud vili, keelatud, nii VÄGA KEELATUD! Impulsiivselt ütlesin, et siis ma ei tahagi tulla ja ema vastas, et ära tulegi. Jooksin riietusruumi ja votsin püksid jalast , et kinnitada endale oma emotsionaalset otsust- mina ei lähe kuhugi.

Mõned minutid hiljem vaatasin telefoni, mõtlesin helistada ja ema tagasi kutsuda. Keeldusin. Seejärel hakkasin mõtlema ja seejärl hakkasin mõistma kogu situatsiooni. Kuidas keegi ei mõelnud halba aga kuidas kõik on erinevad ja ,et ehk mina võiksin oma koduseid rohkem mõista ja ise võtta neid sellistena nagu nemad on.
Meil kõigil on valik ja vabadus mõista ning teinekord jääme nii m'nestki heast sündmusest oma elus ilma tänu liigsele impulsiivsusele ja sellele ,et ajame taga oma tõde või kindlalt arvamust ja arusaama elust. Laske vabaks, hingake sisse, mõelge enne kui teete. Mina üritan. Üritan, sest armastan oma perekonda ja sõpru.

Kurdan kogaueg kuidas teised mind ei mõista aga kas mina ise mõistan teisi? EI.
Nutsin peale seda, nutsin ja nutsin...TÄNA ÕPPISIN MIDAGI UUT- ÜHTE UUT VORMI EMPAATIAST!

TEIE,
RUMAL eluõppiv Silly!

Aktuaalne kiusamine.

Viljandi folk tõi rõõmu, õnne ja armumisi.

Itaalia- varuge aega ja tolerantsust!