25 veebruar.

Vajame koik armastust, hoolivust, puudutamist, tahelepanu...soovide taitumist. Vahest soovime me koik olla kaisukarud.
See on loomulik, inimloomusele omane. Loomulik on koik mis me enda umber naeme, millest loeme, kuuleme voi mida ise kogeme- see on osa loodusest, loomest, nii meid loodi. Ta on olemas.
Meil on ainult limitseeritud arvamused asjadest mis meie meelest on ebaloomulikud. Naiteks ehk on imelik kui armuvad kolm inimest oma vahel ja hakkavad koos elama? Miks mitte? Kui selline situatsioon on elu poolt loodud, siis sellisel juhul on ta osa sellest, ilusast elu loomest.

Voi kui on olemas inimsed kes ei saa kaia voi kes ei nae, kas see siis on ebaloomulik? Voi kuidas me voime arvata, kui me ei tea? Millest me siis lahtume, kui me ei teagi, mis on magede taga?

Koigil on kiire, koik on ametis oma elude elamistega ja ometi tunnevad enamus nii suurt tuhjust ja uksindust, miks kull? Kas moistame elu vaartust ja oleviku kiiret muutumist minevikuks?

Ja miks me kardame raakida kui mina poordun su poole avameelselt, siis miks sa mu ara pelgad, miks sa soovid tekitada minus habi? Teadmatust? Kas sulle endale meeldiks olla teadmatuses? Mis on hullem veel teadmatusest? Mitu korda sa mind sinna jatad? Ma ei teagi enam kuidas sind armastada. Kui sa ei lase. Kes teaks?

Tana oli ilus ilm, arkasin ules kella kumne paiku ja markasin paikest valjas. Panin oma saami jalanoud jalga ja kappasin kaameraga metsa poole. Moistsin, et kaamera omanikuna peaksin hakkama rohkem aega investeerima selle kasutamisse. Ehk venna ostetud kaameraraamatu labi lugemine ei olegi nii halb mote. Koik motted on head ja ma ei soovi oelda, et OH! kui mul vaid aega oleks. Alati on aega, armastuseks on alati aega.

Sinu vaikimine ja blokeerimine hirmutab mind, mis toimub su sees? Ma ei saa ometigi nii halb olla. Ja pettun rangalt kui saan teada ukspaev, et oled koik otsused teinud teistelt kuuldu alusel. Ja mind kasti lahterdades. Siis on minu kord aga mitte vaikida, hoopis vastupidi, koneleda.

Silly on haige. Aga terveneb, nuud loodan, et fuusilise keha vaevused ka paranevad...

Milline aasta oli aasta aega tagasi! Milline aasta ja kuidas koik on muutunud.
Mind selle perioodi pohjal paneb imestama kuidas inimsed vaga vahese pohjal loovad
sinust uskumuse, et nii koik jaabki. Kas see tahendab siis, et need inimsed ise ei muutu kunagi?
See on veel kurvem sellisel juhul kui minu Oslo periood voi pargi pingil magamine.

Tahan tanada Sarat. Imeline naine. Tana toi mulle kingituse..ta alati markab ja tunneb nagu ema voi lahedaseim armastaja.

Jumal ise saatis ta mu ellu.

Armastusega,
Silly

PS! Panen lingi siia saami rahvus jalanoudest, pere kellega elan, teeb neid ise kasitsi...on mida vaadata!

http://www.flickr.com/photos/perivar/3145754134/

Juuri ei kinnita.

Sain jälile teadmisele, mina suhete ja inimeste kaudu enda juuri ei kinnita.Päriselt olen armunud inimestesse, kõikidesse. Ei ole soovi olla seotud, mulle meeldib jagada, minna sinna kuhu jalad viivad, soovid, unistused. Eneseteostus.

Kuigi Sara ütles mulle täna, et hoidu ühest asjast siin elus ja see on teiste südamete purustamine. Teadlik valu tekitamine. Ei ole olemas asja, millest ei saa rääkida. Ainult surm on lõpuga. Kõik muu aga algusega.

Karasjhoka vaikne eluviis on endiselt paeluv. Väike vaheldus koolielu ja linnaelule...jala käimine ja hommikuse külma päikese nägemine. Pesumasin mis mu toa " katuse" kohal vuriseb ja kell mis kapi peal loeb mulle sekundeid.

Enda tahet ei maksa iial alahinnata ja eelarvamusi pole ka tarvis. Iial ei tea, mis mingi asja taga võib olla. Me võime naerda, et keegi kardab tuult aga põhjused...
Hirmud on ületamiseks ja esinevad seni meie elus kuni neist vabaneme, näiteks, mulle..sillad. Igapäev tööle minnes pean ületama ühe ja enam ma seda ei märka.

Inimloomusele ja ebaselgusele üldse rohkem mõeldes kui töötan puuetega lastega.
Veel pole selguseid aga eks nad tulevad..

Suve ootan meeletult.
Sõnatult ootan suve ja merd. Meri, mu armastus.

Ja kooli, kool algab taaskord. Kuskile ei ole kiiret, mitte kuskile...ei ole kiiret!

Mõtlen sulle Margit viimasel ajal palju.


Silly.

Armunud?

Lilled ja liblikad on tåna terve påeva minu kohus tiirelnud. Kaisin ukspåev NRK-s. Norra televisioonis aga siis ma teda veel ei mårkanud.

Eile oli esimene kord kui siis ostustasin siin pubisse minna, kohtasin erinevaid inimesi. Liitusin naiste
grupiga, kus kais ikka korralik bummel.
Siis sisenes baari keegi noormees ja mul jai silm kohe peale. Ohtu kujunes meie vaheliseks jahiks.
Sara raakis kunagi noormehest, kes tootab televisioonis ¨lavastaja¨¨ja naitlejana. Tuleb valja, et tegu oli selle noormehega. Veider kui palju kokkusattumisi millest ma ei jaksa koneleda viis mind selle noormeheni...

Ma armusin.
Ta viib homme mind Soome ohtusoogile, eks nais aga midagi sellist tundsin viimati kui Eirikut kohtasin.
Ma olen tosimeeli onnelik ja kaalun uusi viise ja valjendusi oma elus.

Silly

Kokakunst.

Tere ja pean ules kirjutama, et olen armunud kokakunsti, toidu tegemisse...maitsetaimedesse. Itaalia kooki. Avokaadosse. Lohnadesse.

Uks paev on mul oma tomatiaed, oma maitsetaimede aed.

Kui palju armastust.

Kirjutan varsti oma kogemusest Saami teatrist.

Kindly,
Silly.

Varut bahkas!

Varut bahkas, ettevaatust, kuum!

Saami keele tunnid kaivad hoolega, loodan, et varsti raagin nii enamvahem mingil tasandil seda keelt. Ilus keel.

Mi da lea ? Mis see on ?

Ja koikidele Mari Boine sõpradele, Gula Gula tahendab, kuula,kuula. Roomustav, kas pole ?

Tulin taaskord saunast, mul oli meeldiv paev koos pisi Elenaga, kull ta alles kiusab mind ja mulle sulle ronib. Siis tuleb oelda, ale! Mis tahendab, ei tohi nii!

Omasuguste keskel on hea,pidev onnistatud olek, inspiratsiooni , loodusest ja perest kellega koos elan, ammutan toesti palju. Sara Marit muusiku ja naitlejana, annab mulle tohutut energiat ja jutuvarusid.

Varsti saan saami pulma, see on siin aarmiselt traditsiooniline, rahvariietes ja vanade tavade rituaalis.

Olen rahul, mul on aega endiselt lugeda ja ka ise kirjutada.

Millal viimati sain sedasi puhata, end nautida? Ma ei maleta, viimati lapsena..maal, heinamaal

Mul on aega vaadata oma katt, selle liigutusi, nahka..detaile. Mul on aega sulgeda silmad vaikselt ja need avades, on mul aega margata, naha..ma naetatan enda vee varjule. Mul on hea.

Igatsen sind, mu armas neiu. Mu Achilliuse kand. Pole veel selge, mida ma siit kull kogema pean?

Veahket mu,Stella ?

Kulmamaine, soojuses,
Silly.

Vaikus.

Siin on hea. Ei lämmata. Üle pika aja ei pea ma jooksma, tormama, kartma, vuhisema. Saan olla rahus, kuulata end, lugeda, saunas käia, jalutada...nuud tean, et elu ise juhatab meid sinna kuhu hingele vaja on, sest seda siin oli mulle vaja. Olla vaikuses, sellises vaikuses, et ma saaksin inspiratsiooni iseendaga kõneleda. Mõista. Valust eemalduda. Kärast, pinnapealsusest. Et mul oleks võime näha, mitte vaid silmade vaid ka hingega.
Olen jooksnud aastaid, eriti viimase. Ma armusin nii palju, igalepoole. Mõistsin, et need kes armastavad sind, vaarivad armastada iseendeid. Ka mina. Iseennast. Ka Sina.
Eksimise room on meeletu, igakord kui eksin kuskile kondides, leian ma teinekord teekonna mida tunnen ja maletan. Ma tean mis suunas liikuda, nii kaib ka elu kohta. Eskides leiame suuna, see on seisund kus hakkavad toimuma ilusad asjad. See on koht kus hakkavad taituma soovid ja sa void armuda, void leida enda Jumala voi Jumalanna. Ja sa leiad ta-endas.

Maja hingab, me koik hingame. Maja on tais lugusid, me koik oleme lood. Ja seda tunneb, meie umber, seda nahakse ja moistetakse.

Ma tean, et teekond pole labi ja opin oma teekonda enam mitte kartma, elu paiskamist.
Liblka lendamist.
Mu valgust.

Saamimaine,
Silly.

Elu Saamimaal.

Minu teine paev. Perekond kellega elan on tosine saami perekond. Pereisa veedab paevi pohjapotradega ja ema askeldab kodus lastega. Maa inimestena nad korrast eriti lugu ei pea, see isegi meeldib mulle. Ja ohtusoogiks on suhteliselt igapaev poder. Selgitasin neile, et mina liha eriti ei soo, nad ei saanud vaga aru aga olid moistvad. Nende kaks last naevad valja nii saamilikud, et ma sonatu. Silma kuju ja kulmud eriti. Sellised vaikesed Bjorki lapsed. Armas.
Pereema viis mind tana Soome, seal oli vahva, mangisime lotot, ehk voidame raha mu teatrikooli jaoks..
Sara on monus, temaga saan raakida taiesti vabalt ja ta on nii positiivne, hea, loodan, et see koik pusib sedasi.
Lauda haisu on tunda, meenutab lapsepolve ja Eestit.
Saamikeel on sarnane eesti omaga ja ungari. Ilus keel, paar lauset juba tean oelda. Ehk opin samale tasandile norra keelega, ma eitea.

Aah ja nende rahvariided ja jalanoud mida siin kannavad, pohjapodra nahast tehtud, ilus..vaga eriline, angin endale ka uhed ja uldse ilmselt palju votan siit ukskord endaga kaasa.

Vabandan oma eesti keele parast. Nuud hakkan lugema raamatut..Budda rannakutest.

Carpe diem, muide nad jumaldasid mu ohtusooki.

Teie vaimuhaige
Silly.