Lapsed.

Kui enne ei teadnud mis on armastus
, polnud ei näinud , ei kuulnud.
..Sa ei olnud vaatanud.
Kui ei teadnud. Ma annan andeks.
Ka endale.
Kõik.
Ja leinan Sind.
Mitte ainult oma silmades
Vaid ka hinges.
Elad koos meiega.
Puude ja rohu,
Kasemahla ja eluveega.
Sa ei ole minust eraldi,

Ja pea meeles
Ma ei hüljanud Sind
Ei tapnud.
Sind.
Ainult enda.
Ja kõik Teised.
Aga Sina
Sa
Elad.

Oleme õhtune viin ja hommikune pohmakas.

Väga palju meie ühiskonnas tehakse ära tänu ühele nähtusele- vabatahtlikule. Aga kes on vabatahtlik? Millega tegeleb vabatahtlik?Kui palju on meie endi ümber neid kes hoolivad? Neid kes märkavad?
Ja mis kõige tähtsam kui palju  meis endis on vabatahtlikku? Palju me näeme oma lähedasi? Kas me näeme?

Mind  pani kõigele sellele mõtlema minu sõber. Ja nüüdseks olen mõistnud, minu ainuke sõber.
Kuna minu idee sõbrast ja sõprusest on muutunud, tänu temale, kogenud isetust ja armastust. Olen hakanud endalt küsima, et millist inimest mina enda ümber soovin? Kes on need kellega tegelikult  soovin jagada oma mõtteid ja tundeid ja kes on see, kes neid  tegelikult  ka väärtustab? Olen kurbusega pidanud tõdema, et palju inimesi mitte ei tarbi ainult asju, vaid ka suhteid, inimesi ja kogu nende olemus on muutunud just kui vahetuskaubaks. Kardame end siduda. Oleme hakanud uskuma, et sellega kaotame oma vabaduse. Ja samal ajal oleme unustanud, et ainult armastades saab vaba olla. Oleme tühikargamise ja lõtvade lõbude janulised. Lühiajaliste naudingute ohvrid. Oleme õhtune viin ja hommikune pohmakas. Ja see eelis annab vabaduse meile kõik unustada ja vaikselt tasakesi edasi loksuda, elu mere lainetel.

Minu elus on olnud sama palju suhteid kui mesilastarus mesilasi. On olnud paremaid ja olnud halvemaid aegu. Nagu meil kõigil. Aga ühte mustrit olen tähendanud oma pisike elu jooksul. Mind on aitanud alati need inimesed, keda ma vaevu tunnen. Need keda kohtasin tund aega tagasi ja väga tihti- neid enam iial ei kohtagi. Kes on need inimesed? Sõbrad? Ei. Tuttavad? Kindlasti mitte. Aga miks siis? Vabatahtlikud? Miks nad seda tegid?

Minul on kombeks kõike jagada mis mul on, mul pole palju aga seda mis on, ei pea ma ainult enda omaks.

Ja selle kõigepärast olen hakanud eelistama teiste seltskonnale enda oma või mõne ilusa inimese lähendust.
Inimeses peab kõik ilus olema ja meis kõigis peaks natuke vabatahtlikku märkajat olema.
Olen oma elus väga palju eksinud, olen olnud kõike seda millest praegu kirjutan. Mul pole sellest kahju. Aga oleks kahju kui ma seda endiselt veel oleksin.

Oleme erektsioon
ning teadmatus
oleme selle puudus
ja vajadus.
Oleme kirjeldamatud soovid
janu.
Meeleheide ja kiirus.
Vähesus ning asjade
ROHKUS.

Tahan olla puhtus
hommikune soov
õhtune täideminek.
Tahan olla vaba
armastades
juues
süües
kõndides.
Tahan lamades
KÄTT
sõbra soojust
tuule hoovust
Soovin püsti tõusta
hädas.
Ma ei taha karjuda.
JANE!
Appi.


Silly.