Vimmane 50 krooni Norras.

Oma viimase 50 krooni eest Oslos ostin nedale väärikalt ühe õlle. Kõige paremini kulutatud raha minu elus:)
Varsti liitub Sam minuga, Joleif on kadunud..kuhu küll? Vaatme mis õhtu toob. Ta on vist minust veidike väsinud aga ma ei pane iial pahaks inimestele, kes minust vahest ära väsivad.

Tonsberg.

Sattusin sellisesse linnakesse siis. Olen kahtleval seisukohal blogi pidamises, olen
hetkele elav inimene kellel pole mineviku mäletamist detailidena vaja ja tulevik,
teda mina üldse ei planeeri. Spontaansus on ilmselt minu teine nimi. Ja psühhedeelsed naudingud.
Punase veini armastus võib saatuslikuks saada. Nagu ka reisimis kirg...või kes seda teab, mis veel?

Olen siin töö asjus aga üldises joones- minu töö asjad kaua ei kesta.
Ja kuramus, unustasin hambapasta Joleifi juurde.
Kas kõigel on põhjus või on elu juhuste jada, millel pole selgitusi?Kui sa armastad meditatsiooni, joogat ja budismi põhitõdesid kas siis ollakse budist? Aga budismile ei sobi kastisüsteem..Oh ei. Pole võimalik end liigitada, inimesed võiks kõiksugused liigitamised lõpetada. Ja üldse muu tühikargamise. Rikkus on ikka sees, muudmoodi ma pole iial tundnudki. Kui keegi väidab vastupidist võin pisarateni naerma hakata.Samas aegajalt on tore seda karnevali jälgida mis meie ühiskonnas toimub. Ja peaks tõdema, igal oma karvenal. Oslol oma. Viljandil- oma.

Nägemist!

Hipila ja elu läheb mööda, õnneks aega mööda..

Mäed, need mäed mis ma teel olles kohtasin. Ja need haagispargid. Ja Oslo ja muusikud kellega tutvusin.
Ja õis minu taskus.
Hüljatud kokaamet, mis saab edasi?.

Vist pisut veidi veel.

Täna on päev kui ärkasin üle pika aja varakult, nii lõuna paiku. Me elame Sofiega ööelu.
Eile käisin ühes väga vahvas klubis kus üks noor neiu mulle meeleheitlikult ligi hakkas lööma samal ajal

kui kogu õhtu oli üks noormees minu pilku proovinud püüda. Seda õnneks aga tantsides, sellel õhtul oli
tants veres voolav.
Minu Rumeeniast pärt noormees on mind viinud siinse linna ilusamatesse kohtadesse, vahest käime öösiti mereääres. Või kõnnime vanalinnas, siin on nii ilusad majad, muinasjutulised. Siin on nii palju kunstigaleriisid, mille akendest on öösiti imeline sisse piiluda. Siin on ka üks väga eriline teater-restoran, publikut teendianavad näitlejad, samal ajal sööki serveerides. Teater ise on selline vana hõnguline, kergelt maagiline.
Kuna Aleks on armunud klaasi sulatamisse on ta viinud mind nendesse kodadesse kus see imeline kunst alguse saab. Tema unistus on neist ühest siin töötada. Soovin talle parimat!

Alesund on Norra Veneetsia...

Kohtasin kedagi..

Olen maininud korduvalt, et olen kohanud oma viimase reisiga Norra meeletult palju huvitavaid inimesi.
Ja tundub, et nüüd olen kohanud inimest kes kõneleb täpselt samamoodi..elust...lilledest ja pilvedest nagu mina.
See on tema viimane kiri minule.

Hei I have an idea. Lets meet at 12 tomorrow,somewhere,anywhere!!! I can just jump on my bike and be wherever in seconds :P (my bike can fly but ssshhh don't tell anyone, it's our secret)
You tell me where and I'll be.


Ma olen põnevil.

Aalesund.

Palju on juhtunud.
Aga kõik mis ma tunnen- kokandus. Ma olen väsinud. Ma ei ela selles maailmas ega nendes tingimustes mida pakub mulle restorani maailm.
Mul on oma, täiesti oma. Ja seda seal ei ole.
Ma pean mainima veel, et kõikide nende aastate vältel, pole ma sallinud seda raiskamist mida tekitab restorani majandus keskkonnale. See on metsik ressursside kulutamine. Ja mille nimel? Mille siis?
Inimesed, tehke kodus süüa! Suuremaks eeliseks on see, et teate mida sööte.
Koka soovitus!
Ma palun Jumalat, soovin, soovide täitumist.

Ma armastan Teid kõiki- elu.

Nädal on möödunud Oslos, pean tunnistama, poleks arvanud, et mina ütlen kunagi- ma armastan seda linna.
On olnud ekstreemselt tegus nädal, olen tutvunud paljude uute inimestega ja kogend palju uusi tundeid.
Siin päike koguaeg paistab, raske oleks siin kurb olla. Pean aga tõdema- norrakad on kuradi õnnetud. Eriti
oslos. Raha teenimine ja liialt palju välisega tegelemine ja tühjuse tootmine teeb inimesed õnnetuks,
näen seda siin hommikust õhtuni.
Olen viibinud nädala ühe noormehe juures, kes on pärit Sri Lankalt. Kui tema juurest täna lahkusin muutus ta kurvaks,
palus, et ma teda kindlasti varsti külastaks. Mulle meeldivad inimesed Indiast, Sri Lankalt ja...nad oskavad loomulikult
õnnelikud olla, elu hinnata ja neil on veres kokakunst mis meeli lihtsalt kõditavad. Soojust kiirgab neist palju.

Teatrikool.
Mu esimene päev teatrikoolis, kui uksest sisse astuda on seal jalanõud, koolis käiakse paljajalu.
Klassiruumides ei ole laudu ega toole, ainult padjad. See oleks nagu kellegi kodu kus sünnib
palju ilusaid ja häid asju. Palju kunsti ja armastust. Meeletult mõnus ja hea on, meeletult kasvav tunne
on minus, väga vabastav. Kõik on tahtnud ammu välja tulla, nüüd saab ta lausa välja voolata. Enda sinna
tantsu unustada. Mul on vahekord, armusuhe- sellega kes ma olen ja mida armastan.

Koos kooliga tuli ka teine armumine. Mul jäi aeg seisma. Kõik seiskus kui ta seisis mu vastas. Ja ma lasen
endal sinna kukkuda, las see tunne juhib mind. Ta kõnetas mind kohe ja ma pole midagi nii meeldivat
kellegagi ammu tundud. Jalutasime mööda koolimaja ringi ja..millist karisma, milline
ilus inimene. Unistan temast sellest saati, suurima lõbuga.  Saan oma tundeid juhtida üsna selgelt aga
tegin valiku. On aeg temaks. Ta lõi mind  sedasi pahviks, lihtsalt  uskumatu kui keegi teeb seda,
siis sinna mina jään. Aga ma lasen kõigel vaikselt juhtuda, naudin..seda protsessi iga väikse murd
sekundi osaga. Ma arvan, et ma pole iial kohand inimest kellel oleks nii palju auke püktses aga see oli armas.
Rohkem auke kui püksi pinda. Ahaaa! Hea! Aga see on vaid minu mäng. Tahan tunnen-tahan ei tunne.

Täna couch surfisin end uue inimese juurde, väga naljakas noormees on. Väga heal järjel aga õnnetu, lootusetu pessimist. Kui talle õnnest rääkida siis ta hakkab inroniseervalt muhelema, päris naljakas.
Täna ta rookis lund kõige väiksema labidaga mina kohanud olen, vaeseke lasi nagu segane! Aga auto
oli ju vaja ära parkida.
Ma hakkan kokkama, siis mõnulema, homme vaja uus lend teha.
Mis saab minust edasi?
Ma ei tea.
Tean vaid, tahan tantsida..

Olen kindel, et kodu mäletab.

Midagi polnudki vaja otsida; sees oli kõik olemas.

Minu jaoks jaguneb elu perioodideks, lahkudes teatud perioodist, kaovad ka seal olnud inimsed, sündmused, olemised. Veider, mis eile olnud seda täna enam ei ole. Ma loen kullaks seda, mis on nüüd. Ma muudmoodi ei oskagi. Kui pole just teatud väga tugev õndsuse hetk- käisin eile öösel alasti ujumas, seda tunnen siiani. Vesi on vabastav, vee all on vabastav, joovastavalt vabastav! Viimasel ajal olen mõelnud, et kui armuks, ehk tahaks ka?
Mina jällegi tunnen sellist armastust endas, et mulle tundub, et ma suudaks terve Maa sellega katta. Kõik linnud, liblikad ja muud jutud. Kõik mahub sinna sisse. Olen oma üksiolemise Isand. Nauding.
Tahan öelda, et kõik lapsed on kunstnikud, kõik, kõik. Täiskasvanuks saades unustavad nad selle lihtsalt ära. Ja üsna paradoksaalne selle juures on see, et meie ühiskond soosib seda, kasvatab nii öelda häid asju, dissipliini, viisakust, võistelmist, ambitsioone- seda, et ole ikka kogaueg kõige parem! Mina aga ütlen. Inimene kes on pidevas vastu hakus, suudab avastada tõelise tõe, enda tõe. Viisakus on sisulises mõttes alati kahepalgeline, selleks , et  mõista, ma armastan sind, pole vaja reegleid järgida ning dissipliiniga oma meeli vägistada.
Oslo.
Nüüd tuleb Oslo, olen otsustanud jah öelda suurlinna elule. Olen alati pelgand elamist linnas. Nüüd aga tunnen otse vastupidi, tahan sündmusi, kultuuri, kunsti, etendusi...vabadust minna välja, ükskõik mis päev nädalas ja ükskõik millisel kella ajal. Sellele värskele tundele, aitab kõvasti kaasa teatrikool. Muust ma vist ei mõtlegi. Ta on minu armastus, minu mees, loodan, et tulevane abikaasa. Ta võib minult nõuda aastaid aga need ma talle ka annan! Ja kui tema mind ei taha- lähen maale tomateid kasvatama. Võtan endale ilusa pika mehe, triibulise särgiga.

.

''Mine välja ja mängi''
ütles Jumal.
''Ma olen andud Sulle Universumid kui väljad vabalt
joosta!
Ja siin- võta mähi end sellesse-
seda kutsutakse: ARMASTUS
ja see hoiab sind alati, alati soojas.
Ja tähed! Päike kuud ja tähed!
Vaata neid sageli, sest nemad meenutavad Sulle Sinu
enese
vaglust!
Ja silmad...oh, piidle pikalt iga Armastaja silmadesse.
Piidle pikalt iga teise silmadesse,
sest nemad on andnud Sulle oma Universumid.
kui väljas, kust vabalt joosta.
Vaat nii.
Ma olen andud Sulle kõik, mida vajad.
Nüüd mine, mine, mine välja
ja
mängi!