Kunagi olin mina ka väikene tüdruk. Minu teismelise aastad, ei olnud küll roosade lutsukommide aeg aga vähemasti oli mul üks kindel asi, soov, unlem. Midagi mida ma teadsin kindlalt, ükskord kasvan
Ma suureks ja mul on vabadus, minna, kuhu süda mind kutsub. Minust saab kas geograaf, ajaloolane, kirjanik või näitleja. Ei olnud kahtlustki. Reisin läbi kõik kohad, hääletan läbi kogu Maa. Kogu horisondi. Kohtun inspireerivate inimestega ja kogun oma raha. Armun...kõik need sarnased soovid mis meil kõigil on. Teen palju vabatahtlikku tööd ,julgustan teisi ja olen õnnelik.
Siis mul oli see teadmine, et kunagi saab. Kui aga piisavalt hästi loota ja unistada siis elu vastab soovidele. See aitas mul üle elada kogu elu nälja, milles aastaid elanud olin...
Ma ei soovi kirjutada teemal tegelikkus. Sest sellest kirjutamine on liiga raske. Minu parimateks sõpradeks on saanud arstid ja analüüsid. Teraapiad. Kõik kirjutavad mulle midagi, mu keha ei saa enam arugi, kuhu kuuluda või millele reageerida.
Nutmine puhastab hinge, seepärast soovitan nutta, kui ollakse kurvad...
Ja nii kaua kuni on energiat ja elutahet, minna horisontide taha ja neist veel kaugemale, mägedest üle, läbi voolavate jõgede ja liiva randade.
Enam pole muud jäänud.
