Ja mina ärkasin üles!
Ja und enam ei tule.
Tundub, et ei tule ega tule..
Nägin päikesetõusu ja siis veel paari, kolme, nelja ja viite asja.
Oma elu. Ja seda korterit siin Viimsis, kus hetkel elan. Olen. Eksisteerin.
Üksinda ja teistega ja ühe üsna sõbraliku kummitusega.
Kõik võtab aega ja see lugu ka siin, vajab ja võtab aega- röövib minult, minu une aega!
Kui keegi on elanud sarnase loo läbi, võiks ühinduda, nende hommikuste lugudega mis vaevavad...
