Midagi polnudki vaja otsida; sees oli kõik olemas.
Minu jaoks jaguneb elu perioodideks, lahkudes teatud perioodist, kaovad ka seal olnud inimsed, sündmused, olemised. Veider, mis eile olnud seda täna enam ei ole. Ma loen kullaks seda, mis on nüüd. Ma muudmoodi ei oskagi. Kui pole just teatud väga tugev õndsuse hetk- käisin eile öösel alasti ujumas, seda tunnen siiani. Vesi on vabastav, vee all on vabastav, joovastavalt vabastav! Viimasel ajal olen mõelnud, et kui armuks, ehk tahaks ka?
Mina jällegi tunnen sellist armastust endas, et mulle tundub, et ma suudaks terve Maa sellega katta. Kõik linnud, liblikad ja muud jutud. Kõik mahub sinna sisse. Olen oma üksiolemise Isand. Nauding.
Tahan öelda, et kõik lapsed on kunstnikud, kõik, kõik. Täiskasvanuks saades unustavad nad selle lihtsalt ära. Ja üsna paradoksaalne selle juures on see, et meie ühiskond soosib seda, kasvatab nii öelda häid asju, dissipliini, viisakust, võistelmist, ambitsioone- seda, et ole ikka kogaueg kõige parem! Mina aga ütlen. Inimene kes on pidevas vastu hakus, suudab avastada tõelise tõe, enda tõe. Viisakus on sisulises mõttes alati kahepalgeline, selleks , et mõista, ma armastan sind, pole vaja reegleid järgida ning dissipliiniga oma meeli vägistada.
Oslo.
Nüüd tuleb Oslo, olen otsustanud jah öelda suurlinna elule. Olen alati pelgand elamist linnas. Nüüd aga tunnen otse vastupidi, tahan sündmusi, kultuuri, kunsti, etendusi...vabadust minna välja, ükskõik mis päev nädalas ja ükskõik millisel kella ajal. Sellele värskele tundele, aitab kõvasti kaasa teatrikool. Muust ma vist ei mõtlegi. Ta on minu armastus, minu mees, loodan, et tulevane abikaasa. Ta võib minult nõuda aastaid aga need ma talle ka annan! Ja kui tema mind ei taha- lähen maale tomateid kasvatama. Võtan endale ilusa pika mehe, triibulise särgiga.
väga nõus! oma tomatid saad sa nii või naapidi kuidas sul ka ei lähe seal trollide juures.
ReplyDeleteHoia käsi Oslo pulsil ja anna siia ka märku.
Edu!