Ma armastan Teid kõiki- elu.

Nädal on möödunud Oslos, pean tunnistama, poleks arvanud, et mina ütlen kunagi- ma armastan seda linna.
On olnud ekstreemselt tegus nädal, olen tutvunud paljude uute inimestega ja kogend palju uusi tundeid.
Siin päike koguaeg paistab, raske oleks siin kurb olla. Pean aga tõdema- norrakad on kuradi õnnetud. Eriti
oslos. Raha teenimine ja liialt palju välisega tegelemine ja tühjuse tootmine teeb inimesed õnnetuks,
näen seda siin hommikust õhtuni.
Olen viibinud nädala ühe noormehe juures, kes on pärit Sri Lankalt. Kui tema juurest täna lahkusin muutus ta kurvaks,
palus, et ma teda kindlasti varsti külastaks. Mulle meeldivad inimesed Indiast, Sri Lankalt ja...nad oskavad loomulikult
õnnelikud olla, elu hinnata ja neil on veres kokakunst mis meeli lihtsalt kõditavad. Soojust kiirgab neist palju.

Teatrikool.
Mu esimene päev teatrikoolis, kui uksest sisse astuda on seal jalanõud, koolis käiakse paljajalu.
Klassiruumides ei ole laudu ega toole, ainult padjad. See oleks nagu kellegi kodu kus sünnib
palju ilusaid ja häid asju. Palju kunsti ja armastust. Meeletult mõnus ja hea on, meeletult kasvav tunne
on minus, väga vabastav. Kõik on tahtnud ammu välja tulla, nüüd saab ta lausa välja voolata. Enda sinna
tantsu unustada. Mul on vahekord, armusuhe- sellega kes ma olen ja mida armastan.

Koos kooliga tuli ka teine armumine. Mul jäi aeg seisma. Kõik seiskus kui ta seisis mu vastas. Ja ma lasen
endal sinna kukkuda, las see tunne juhib mind. Ta kõnetas mind kohe ja ma pole midagi nii meeldivat
kellegagi ammu tundud. Jalutasime mööda koolimaja ringi ja..millist karisma, milline
ilus inimene. Unistan temast sellest saati, suurima lõbuga.  Saan oma tundeid juhtida üsna selgelt aga
tegin valiku. On aeg temaks. Ta lõi mind  sedasi pahviks, lihtsalt  uskumatu kui keegi teeb seda,
siis sinna mina jään. Aga ma lasen kõigel vaikselt juhtuda, naudin..seda protsessi iga väikse murd
sekundi osaga. Ma arvan, et ma pole iial kohand inimest kellel oleks nii palju auke püktses aga see oli armas.
Rohkem auke kui püksi pinda. Ahaaa! Hea! Aga see on vaid minu mäng. Tahan tunnen-tahan ei tunne.

Täna couch surfisin end uue inimese juurde, väga naljakas noormees on. Väga heal järjel aga õnnetu, lootusetu pessimist. Kui talle õnnest rääkida siis ta hakkab inroniseervalt muhelema, päris naljakas.
Täna ta rookis lund kõige väiksema labidaga mina kohanud olen, vaeseke lasi nagu segane! Aga auto
oli ju vaja ära parkida.
Ma hakkan kokkama, siis mõnulema, homme vaja uus lend teha.
Mis saab minust edasi?
Ma ei tea.
Tean vaid, tahan tantsida..