Karasjok.

Kuskil pole veel tundud seda mis siin tunnen, vaike kula kahe mae vahel, joe ja saami inimestega. Kus pohilised tookohad on Nrk e. norra televisioon, saami teater ja Davvi girij kirjastus. Koik need kohad on kaasanud mu ellu vaga huvitavaid tutvusi ja kultuuriliselt uusi voimalusi pakkunud. Andekaid ilusaid huvitavaid ja mis koige tahtsam, minule aarmiselt sarnaseid inimesi minu kurbustes, moistimist on siin.
Depressioonis olles ei opi vaid endast, vaid ka teistest. Kogu su tutvusringkond saab uue tahenduse, suuna...uued moistmised. Isegi sulle lahedal seisvad inimsed..need kes jaavad voi lahkuvad. Ja mida nad endast arvavad voi ei ava. Pilt saab suuremaks. Ja ennast hakkad armastama...

Mu sees toimub hetkel nii palju, koik mis kirjutan on segane, sest kogen viimasel ajal palju.
Elan kunstikoolis, sattusin labi juhuse siia aga olen tanulik ,kohtusin kahe armsa neiuga, kes mulle siin lahedaseks saanud. Kui keegi lahkub, siis keegi tuleb, uks sulgub ja aveneb...


Minevik vaja lahti lasta, andestada on vaja...andestust teistele.

Tana on saami muusika ohtu, vabas ohus, siinses saami aias,pole seal varem kainud, saab ilmselt huvitav olema.

Oeeeeeh, mu Jumal!