Armastust.

Armastust? Armastust..vajame. Vajan, hoolivust.

Miks me enamus aja oma elust uritame meeldida inimestele kellele me ei meeldi?
Miks me enamus ajast oma elus otsime tahelepanu neilt, kes seda meile ei paku?

Ma voin terve nimekirja koostada inimestest kellega mul nii on. Mina raagin ja keegi ei vasta.

Tahan hoida end, andeks endale anda, kallistada end ja hellitada.

Voi nagu kunagi uks noormees mulle utles, meil pole midagi andeks anda.

Olen inimene, opin end tundma...

Kaitun vahemasti tanasest endaga eriti armsalt ja soojalt. Olen enda parim sober, armastaja..looja.

Vabanen habitundest ja suutundest.


Hakkan end siduma inimestega, armun..kellegisse heasse. Kes on minule hea ja armas. Armastab mind tapselt nii nagu mina ennast armastan. Ja oma koera ka muidugi.

Saan aru, lapsepolve tahtsusest.

Olen tanaseks nainud palju, soovind palju...

Plaanin aprillis Barcelona soita, puhkust on vaja. Pean leidma endale...

Tahan armastada ja olla armastatud.

Miks me otsime armastust nii paaniliselt teistelt?