25 veebruar.

Vajame koik armastust, hoolivust, puudutamist, tahelepanu...soovide taitumist. Vahest soovime me koik olla kaisukarud.
See on loomulik, inimloomusele omane. Loomulik on koik mis me enda umber naeme, millest loeme, kuuleme voi mida ise kogeme- see on osa loodusest, loomest, nii meid loodi. Ta on olemas.
Meil on ainult limitseeritud arvamused asjadest mis meie meelest on ebaloomulikud. Naiteks ehk on imelik kui armuvad kolm inimest oma vahel ja hakkavad koos elama? Miks mitte? Kui selline situatsioon on elu poolt loodud, siis sellisel juhul on ta osa sellest, ilusast elu loomest.

Voi kui on olemas inimsed kes ei saa kaia voi kes ei nae, kas see siis on ebaloomulik? Voi kuidas me voime arvata, kui me ei tea? Millest me siis lahtume, kui me ei teagi, mis on magede taga?

Koigil on kiire, koik on ametis oma elude elamistega ja ometi tunnevad enamus nii suurt tuhjust ja uksindust, miks kull? Kas moistame elu vaartust ja oleviku kiiret muutumist minevikuks?

Ja miks me kardame raakida kui mina poordun su poole avameelselt, siis miks sa mu ara pelgad, miks sa soovid tekitada minus habi? Teadmatust? Kas sulle endale meeldiks olla teadmatuses? Mis on hullem veel teadmatusest? Mitu korda sa mind sinna jatad? Ma ei teagi enam kuidas sind armastada. Kui sa ei lase. Kes teaks?

Tana oli ilus ilm, arkasin ules kella kumne paiku ja markasin paikest valjas. Panin oma saami jalanoud jalga ja kappasin kaameraga metsa poole. Moistsin, et kaamera omanikuna peaksin hakkama rohkem aega investeerima selle kasutamisse. Ehk venna ostetud kaameraraamatu labi lugemine ei olegi nii halb mote. Koik motted on head ja ma ei soovi oelda, et OH! kui mul vaid aega oleks. Alati on aega, armastuseks on alati aega.

Sinu vaikimine ja blokeerimine hirmutab mind, mis toimub su sees? Ma ei saa ometigi nii halb olla. Ja pettun rangalt kui saan teada ukspaev, et oled koik otsused teinud teistelt kuuldu alusel. Ja mind kasti lahterdades. Siis on minu kord aga mitte vaikida, hoopis vastupidi, koneleda.

Silly on haige. Aga terveneb, nuud loodan, et fuusilise keha vaevused ka paranevad...

Milline aasta oli aasta aega tagasi! Milline aasta ja kuidas koik on muutunud.
Mind selle perioodi pohjal paneb imestama kuidas inimsed vaga vahese pohjal loovad
sinust uskumuse, et nii koik jaabki. Kas see tahendab siis, et need inimsed ise ei muutu kunagi?
See on veel kurvem sellisel juhul kui minu Oslo periood voi pargi pingil magamine.

Tahan tanada Sarat. Imeline naine. Tana toi mulle kingituse..ta alati markab ja tunneb nagu ema voi lahedaseim armastaja.

Jumal ise saatis ta mu ellu.

Armastusega,
Silly

PS! Panen lingi siia saami rahvus jalanoudest, pere kellega elan, teeb neid ise kasitsi...on mida vaadata!

http://www.flickr.com/photos/perivar/3145754134/