Juuri ei kinnita.

Sain jälile teadmisele, mina suhete ja inimeste kaudu enda juuri ei kinnita.Päriselt olen armunud inimestesse, kõikidesse. Ei ole soovi olla seotud, mulle meeldib jagada, minna sinna kuhu jalad viivad, soovid, unistused. Eneseteostus.

Kuigi Sara ütles mulle täna, et hoidu ühest asjast siin elus ja see on teiste südamete purustamine. Teadlik valu tekitamine. Ei ole olemas asja, millest ei saa rääkida. Ainult surm on lõpuga. Kõik muu aga algusega.

Karasjhoka vaikne eluviis on endiselt paeluv. Väike vaheldus koolielu ja linnaelule...jala käimine ja hommikuse külma päikese nägemine. Pesumasin mis mu toa " katuse" kohal vuriseb ja kell mis kapi peal loeb mulle sekundeid.

Enda tahet ei maksa iial alahinnata ja eelarvamusi pole ka tarvis. Iial ei tea, mis mingi asja taga võib olla. Me võime naerda, et keegi kardab tuult aga põhjused...
Hirmud on ületamiseks ja esinevad seni meie elus kuni neist vabaneme, näiteks, mulle..sillad. Igapäev tööle minnes pean ületama ühe ja enam ma seda ei märka.

Inimloomusele ja ebaselgusele üldse rohkem mõeldes kui töötan puuetega lastega.
Veel pole selguseid aga eks nad tulevad..

Suve ootan meeletult.
Sõnatult ootan suve ja merd. Meri, mu armastus.

Ja kooli, kool algab taaskord. Kuskile ei ole kiiret, mitte kuskile...ei ole kiiret!

Mõtlen sulle Margit viimasel ajal palju.


Silly.